Eesti demokraatia laguneb meie silmade all. Toimimast on lakanud demokraatlik legitimatsioon – igapäevane tagasiside võimu ja avalikkuse vahel, mis annab võimule teadmise, et ta esindab õiguspäraselt rahvast, ning avalikkusele kindluse, et võimul on tema esindajad.

Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse.

Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: „Meil on mandaat.“ „Meile pole alternatiivi.“ See ei ole demokraatia keel. Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest.

See ei ole ainult ühe erakonna kriis. Erakondlikust on saanud ühiskondliku vastand. Usalduse kadu erakondade vastu on hakanud ohustama kogu Eesti poliitilist süsteemi. Mitmed avatud ühiskonna olemuslikud jooned, nagu enesekriitika, harjumus aru anda ja tahe vastutada on Eesti tänases poliitilises kultuuris muutunud haruldaseks.

Võim ja vastutus käivad käsikäes. Võimulolijad peavad vastutama oma tegude eest. Ühiskond peab neilt vastutust nõudma. Vastutust nõuavad demokraatia ja õigusriigi normid.

Aina rohkem Eesti inimesi ei suuda võimus ära tunda ei oma poliitilist tahet ega eetilist palet. Meie poliitiline kultuur on kannatlik ja seda asjaolu on kerge kuritarvitada. Siin varitseb kahekordne oht: niimoodi võivad vale, pettus ning teesklus saada normiks mitte üksnes võimukandjate, vaid ka avalikkuse jaoks. Tänane võimu, valitsemise ja poliitilise kultuuri kriis võib põlistuda.

Vaja on uut ühiskondlikku kokkulepet. Ei Vabariigi President, Riigikogu ega Valitsus pole ilmutanud soovi olukorda muuta. Kui süsteem ei suuda end ise reformida, tuleb kodanikuühiskonnal oma tahte teostamiseks ja surve avaldamiseks kokku kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleks ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad.

Esmajärjekorras tahame, et Eesti poliitilises süsteemis leiaksid teostust järgmised põhimõtted, mille keskmes on erakondliku süsteemi avamine ja kodanikuühiskonnale reaalse mõju andmine poliitikas:

* avalikkusel peab olema selge ülevaade poliitiliste ühenduste rahaallikatest – nii avaliku raha kasutamisest kui nende muude tulude algupärast;

* erakondade loomine, rahastamine ja töö peavad olema läbipaistvad ning erakonnad peavad esindama avalikku, mitte grupihuvi;

* valimissüsteem peab selgelt kajastama valija tahet, muu hulgas peab saadikul olema pideva aruandluse kohustus oma ringkonna valijate ees;

* parlamendierakonnad ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ning parteiväliste jõudude pääsu Riigikogusse;

* kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.

Need on põhimõtted, mille kaitseks on viimastel kuudel sõna võtnud palju erinevaid ja väga erineva maailmavaatega inimesi. Aga sellest ei piisa ja sestap leiame, et Eesti demokraatia tervendamiseks on vaja laiema üldsuse pingutusi. Kutsume selle hartaga liituma kõiki Eesti inimesi, kes meiega nõustuvad.