„Käesolev avalikkude algkoolide seadus on elule lähemale viidud ja vastab rohkem praegustele elunõuetele kui endine seadus. Üldmõttes on ta ka vähemusrahvustele vastuvõetavam. §3 aga, nagu aruandja seletas, sai sel määral muudetud, et kui kokkulepet ei saavutata vanemate vahel, siis peab laps riigikeeles õppima. Siin võiks aga sarnane juhtumine olla, et laps riigikeelt ei mõista. Ütleme, et üks vanematest on venelane ja teine lätlane. Laps mõistab mõlemaid keeli, kuid riigikeelt ei mõista. Ta tuleb kooli ja jääb tagaplaanile ja tihti klassi istuma. Endises seaduses oli, et laps õpib kodust keelt, mida ta paremini valdab, praeguse eelnõu järgi aga isakeelt, et seda rohkem kokkukõlasse viia Vähemusrahvuste kultuur-omavalitsuse seadusega. Aga et isa prioriteeti vähendada, et ühel ei oleks rohkem õigust lapse peale kui teisel, siis mindi sellele üle, et riigikeel jääb õppekeeleks. Siin kannatab aga lapse prioriteet, mida suuremaks tuleb lugeda ja mis tulevikus suuri takistusi võib teha, kui ta peab õppima selles keeles, mida ta ei valda.“

„Meie seisukord on võrdlemisi üks parematest terves Euroopas. Mul on ülevaateid kõigi tähtsamate Euroopa maade kohta, ja ma võin öelda, et meil mingit põhjust ei ole iseäralikku ärevust oma seisukorra suhtes avaldada ja laiendada. Meie oleme praegu veel seisukorra peremehed, meil ei ole mitte ainult väliskaubanduse bilanss aktiivne, vaid sellega ühtlasi on ka meie rahvuslik maksubilanss aktiivne. Meie üldine majanduslik seisukord on, kui mõned rasked nähtused, eriti meie põllumajanduse lühiajalised laenud, maha arvata, niisugune, et mingit katastroofi karta ei ole. Meie saame raskustest üle, kui meie oma närvid alal hoiame, endid valitseme ja järjekindlalt oma majanduspoliitikat juhime, ühtlasi aga kaasa aitame selleks, et abinõud, mis seisukorra tervendamiseks ette võetakse, mitte ei sünni ülepeakaela, mitte ei sünnita asjata ärevust, vaid katsutakse rahulikus meeleolus valida teid, mis tarvilikud on, ilma et selle juures ka erakonnavõitluses asjata meeleolu tekitab.“